• English
  • Eesti

2012. aasta vere ja verekomponentide käitlemisandmete ning verevalvsuse kokkuvõte

11.07.2013
Printer-friendly version

Kokkuvõte põhineb verekeskuste poolt Ravimiametile esitatud aastaaruannetel, ohujuhtumite teatistel ja käitlemisandmete aruannetel ning haiglate verekabinettide poolt esitatud aastaaruannetel.

Verekeskused valmistavad doonorite poolt loovutatud verest erinevaid komponente. Aastal 2012 loovutasid doonorid verd 59 346 korral ning verekeskused valmistasid 97 246 verekomponenti. Aastatel 2009 – 2012 valmistati verekeskuste poolt kokku 458 153 verekomponenti. Verekomponentide tootmist Eesti verekeskustes viimasel neljal aastal illustreerib joonis 1.


Joonis 1 Verekomponentide tootmine aastatel 2009 - 2012. ERS – erütrotsüütide suspensioon; VKP – värskelt külmutatud plasma; TRK – trombotsüütide kontsentraat.

Verekeskused järgivad oma töös verevalvsuse nõudeid – iga verekomponent peab olema jälgitav doonorist retsipiendini ja vastupidi. Verevalvsuse raames registreerivad verekeskused kõik ohtlikud kõrvalekalded, mis ilmnevad vere kogumisel, uurimisel, verekomponentide valmistamisel, säilitamisel, väljastamisel ja kasutamisel ning võivad põhjustada retsipiendil rasket kõrvaltoimet või surma. Samuti registreeritakse kõik rasked kõrvaltoimed – vereülekande ajal või selle järgselt ilmnenud ohtlik ja soovimatu verekomponendi toime retsipiendi tervisele, mis võib põhjustada rasket tervisehäiret või surma.

Ohtliku kõrvalekalde korral algatab verekeskus tagasivaateprotseduuri, et välja selgitada kõrvalekalde põhjus ning veenduda, et kõrvalekalle ei mõjuta teisi komponente. 2012. aastal teavitasid verekeskused Ravimiametit 46 ohtliku kõrvalekalde juhtumist (2011. aastal registreeriti 27 ohtliku kõrvalekalde juhtumit), mis on toodud joonisel 2.


Joonis 2 2012. aastal teavitatud ohtlikud kõrvalekalded.

Kõige sagedamini teavitatakse ohtlike kõrvalekalletena korduvdoonori positiivsetest nakkustekitajate testi tulemustest. Kõiki doonoreid uuritakse iga vereloovutuse ajal HIV, B hepatiidi, C hepatiidi ning süüfilise tekitaja suhtes. Kui verest tuvastatakse nakkushaiguse tekitaja ning tegemist on korduvdoonoriga, on oluline veenduda, et eelmise vereloovutuse ajal on doonor olnud nakkuseta. Tänu nakkustekitajate tuvastamiseks kastutatavate testide kiirele arengule on tänapäeval verekomponentide kaudu nakkuse ülekandumise tõenäosus väga väike.

Vereülekande ajal või pärast seda ilmnenud raske kõrvaltoime korral algatatakse tagasivaateprotseduur, mille käigus selgitatakse välja, kas raske kõrvaltoime oli tingitud ülekantud verekomponendist või mitte. Selle jaoks uuritakse arhiiviproove (igast veredoosist võetud doonorivere proov, mida säilitatakse vähemalt kolm aastat) ning tehakse mitmeid lisateste. Samuti peetakse kinni või kutsutakse tagasi kõik ülejäänud komponendid, mis on reaktsiooni põhjustanud komponendiga seotud. Tagasivaateprotseduuri lõpus antakse hinnang, mis väljendab verekomponendi seotust raske kõrvaltoimega. 2012. aastal teavitati Ravimiametit üheksast raske kõrvaltoime juhtumist (2011. aastal registreeriti kaheksa raske kõrvaltoime juhtumit). Juhtumid ning nende seotus verekomponentidega on toodud tabelis 1.

Tabel 1 2012. aastal teavitatud vereülekande ajal või pärast seda täheldatud rasked kõrvaltoimed ja nende seotus vereülekandega. Number tähistab registreeritud juhtumite arvu.

 Juhtumi seotus vereülekandega
Raske kõrvaltoime tüüpVälistatud või ebatõenäolineVõimalikTõenäoliselt võimalikKindlasti seotud
Immunoloogiline hemolüüs   2
Mitteimmunoloogiline hemolüüs   1
Vereülekande järgne bakteriaalne infektsioon1   
Vereülekandest tingitud akuutne kopsude kahjustus   1
Vereülekande järgne HBV infektsioon1   
Vereülekande järgne HCV infektsioon1   
Vereülekande järgne purpura2   

2012. aastal ei registreeritud ühtegi vereülekande järgselt ilmnenud nakkushaiguse juhtumit, mis oleks tagasivaateprotseduuri käigus leidnud kindla seose vereülekandega. Üks akuutse kopsude kahjustuse ning kaks mitteimmunoloogilise hemolüüsi juhtumit olid kindlasti seotud vereülekandega. Kõigi kolme juhtumi puhul retsipient paranes täielikult.

Käitlemismahud on aastate jooksul verekeskustes muutunud vähe, kuid on kasvanud tuvastatud ohujuhtumite arv. See näitab, et verekeskuste poolt kasutatavad testmeetodid on läinud tundlikumaks ning võimaldavad paremini tuvastada nii doonorveres esinevaid viirushaiguseid kui verekomponentide bakteriaalset saastust. Raskete kõrvaltoimete arv on jäänud võrreldes eelmise aastaga samaks.

Ravimiamet tänab kõiki verekeskuseid ning verekabinette koostöö eest!