• English
  • Eesti

2013. aasta vere ja verekomponentide käitlemisandmete ning verevalvsuse kokkuvõte

19.06.2014
Printer-friendly version

Kokkuvõte põhineb verekeskuste poolt Ravimiametile esitatud aastaaruannetel, ohujuhtumite teatistel ja käitlemisandmete aruannetel ning haiglate verekabinettide poolt esitatud aastaaruannetel.

Verekeskused valmistavad doonorite poolt loovutatud verest erinevaid komponente. Aastal 2013 loovutasid doonorid verd 60 119 korral ning verekeskused valmistasid 131 098 verekomponenti. Aastatel 2009 – 2013 valmistati verekeskuste poolt kokku 608 991 verekomponenti. Verekomponentide tootmist Eesti verekeskustes viimasel viiel aastal illustreerib joonis 1.

Joonis 1 Verekomponentide tootmine aastatel 2009 - 2013. ERS – erütrotsüütide suspensioon; VKP – värskelt külmutatud plasma; TRK – trombotsüütide kontsentraat; KPT - krüopretsipitaat.

Verekeskused järgivad oma töös verevalvsuse nõudeid – iga verekomponent peab olema jälgitav doonorist retsipiendini ja vastupidi. Verevalvsuse raames registreerivad verekeskused kõik ohtlikud kõrvalekalded, mis ilmnevad vere kogumisel, uurimisel, verekomponentide valmistamisel, säilitamisel, väljastamisel ja kasutamisel ning võivad põhjustada retsipiendil rasket kõrvaltoimet või surma. Samuti registreeritakse kõik rasked kõrvaltoimed – vereülekande ajal või selle järgselt ilmnenud ohtlik ja soovimatu verekomponendi toime retsipiendi tervisele, mis võib põhjustada rasket tervisehäiret või surma.

Ohtliku kõrvalekalde korral algatab verekeskus tagasivaateprotseduuri, et välja selgitada kõrvalekalde põhjus ning veenduda, et kõrvalekalle ei mõjuta teisi komponente. 2013. aastal teavitasid verekeskused Ravimiametit 56 ohtliku kõrvalekalde juhtumist (2011. ja 2012. aastal registreeriti vastavalt 27 ja 46 ohtliku kõrvalekalde juhtumit), mis on toodud joonisel 2.

Joonis 2 2013. aastal teavitatud ohtlikud kõrvalekalded.

Kõige sagedamini teavitatakse ohtlike kõrvalekalletena korduvdoonori positiivsetest nakkustekitajate testi tulemustest. Kõiki doonoreid uuritakse iga vereloovutuse ajal HIV, B hepatiidi, C hepatiidi ning süüfilise tekitaja suhtes. Kui verest tuvastatakse nakkushaiguse tekitaja ning tegemist on korduvdoonoriga, on oluline veenduda, et eelmise vereloovutuse ajal on doonor olnud nakkuseta. Tänu nakkustekitajate tuvastamiseks kastutatavate testide kiirele arengule on tänapäeval verekomponentide kaudu nakkuse ülekandumise tõenäosus väga väike.

Vereülekande ajal või pärast seda ilmnenud raske kõrvaltoime korral algatatakse tagasivaateprotseduur, mille käigus selgitatakse välja, kas raske kõrvaltoime oli tingitud ülekantud verekomponendist või mitte. Selle jaoks uuritakse arhiiviproove (igast veredoosist võetud doonorvere proov, mida säilitatakse vähemalt kolm aastat) ning tehakse mitmeid lisateste. Samuti peetakse kinni või kutsutakse tagasi kõik ülejäänud komponendid, mis on reaktsiooni põhjustanud komponendiga seotud. Tagasivaateprotseduuri lõpus antakse hinnang, mis väljendab verekomponendi seotust raske kõrvaltoimega. 2013. aastal teavitati Ravimiametit üheteistkümnest raske kõrvaltoime juhtumist (2011. ja 2012. aastal registreeriti vastavalt kaheksa ja üheksa kõrvaltoime juhtumit). Juhtumid ning nende seotus verekomponentidega on toodud tabelis 1.

Tabel 1 2013. aastal teavitatud vereülekande ajal või pärast seda täheldatud rasked kõrvaltoimed ja nende seotus vereülekandega. Number tähistab registreeritud juhtumite arvu.

 Juhtumi seotus vereülekandega
Raske kõrvaltoime tüüpVälistatud või ebatõenäolineVõimalikTõenäoliselt võimalikKindlasti seotud
Immunoloogiline hemolüüs   4
Vereülekandest tingitud akuutne kopsude kahjustus  12
Vereülekande järgne HCV infektsioon 1  
Anafülaksia, hüpersensitiivsus  21

2013. aastal ei registreeritud ühtegi vereülekande järgselt ilmnenud nakkushaiguse juhtumit, mis oleks tagasivaateprotseduuri käigus leidnud kindla seose vereülekandega. Neli immunoloogilise hemolüüsi juhtumit ja kaks akuutse kopsude kahjustuse juhtumit olid kindlasti seotud vereülekandega. Ühel juhul põhjustas raske kõrvaltoime patsiendile tõsise tüsistuse. Teistel juhtudel patsientide seisund stabiliseerus ja raske kõrvaltoime tüsistusi ei tekitanud.

Käitlemismahud on aastate jooksul verekeskustes muutunud vähe, kuid on kasvanud tuvastatud ohtlike kõrvalekallete arv. 2013. aastal Ravimiametile teavitatud ohtlike kõrvalekallete arv oli võrreldes 2011. aastaga kaks korda suurem. See näitab, et verekeskuste poolt kasutatavad testmeetodid on läinud tundlikumaks ning võimaldavad paremini tuvastada nii doonorveres esinevaid viirushaiguseid kui verekomponentide bakteriaalset saastust. Lisaks peegeldab ohujuhtumite tuvastamine pidevat kontrolli tootmisprotsessi üle, millega leitakse üles ning ennetatakse kõrvalekalded, mis võiksid ohustada patsiendi tervist. Raskete kõrvaltoimete arv on võrreldes kahe eelmise aastaga veidi kasvanud. On oluline, et raskete kõrvaltoimete tuvastamine haiglates toimuks pidevalt ning muutuks iga aastaga efektiivsemaks.

Ravimiameti tänab verekeskuseid ning haiglate verekabinette koostöö eest!