Loomaomanikule

Sellelt leheküljelt leiab infot veterinaarravimite, kõrvaltoimete ja vaktsineerimise kohta ning muud loomaomanikule olulist teavet.

Mis on veterinaarravimid?

Veterinaarravim on aine või ainete kombinatsioon, mis on mõeldud loomal haiguse või haigussümptomi:

  • vältimiseks,
  • diagnoosimiseks,
  • ravimiseks või
  • haigusseisundi kergendamiseks.

Eestis on lubatud kasutada ravimeid, millel on Ravimiameti või Euroopa Komisjoni müügiluba. See kinnitab, et ravim on efektiivne, ohutu ja kvaliteetne.

Loomade ravimiseks kasutatakse erinevas vormis ravimeid. Tuntumad on tabletid ja täpilahused, kuid kõigi ravimite puhul on oluline nende õige kasutamine parima ravitulemuse saamiseks. Koertele ja kassidele näidustatud ravimitest enamik on retseptiravimid, kuid on ka mitmeid käsimüügiravimeid.

 Eestis müügiluba omavate ravimite kohta leiate infot riiklikust ravimiregistrist: www.ravimiregister.ee

Ravimiregistris ja ravimi pakendis on infoleht, kus on oluline teave ravimi õige kasutamise, toimete ja kõrvaltoimete ning säilitamise kohta.

Ravimeid osta alati ainult seaduslikust apteegist! Vaid siis võid kindel olla, et saad õige ravimi, mille ohutus, kvaliteet ja tõhusus on tõestatud. Ravimite ostmisel internetist tuleb olla äärmiselt ettevaatlik, sest oht sattuda võltsitud ravimite ohvriks on suur.

Mida tuleb jälgida oma lemmiklooma puhul enne ravimi manustamist?

  • Koer ei ole inimene ja kass ei ole väike koer ehk igale loomaliigile tuleb anda vaid talle ettenähtud ravimit. Näiteks koertel kasutatavad permetriini sisaldavad täpilahused on kassidele ja tuhkrutele mürgised!
  • Teatud ravimid ei pruugi olla ohutud kõigis vanusegruppides, nt ei tohi manustada kutsikatele ja kassipoegadele või tuleb annust kohandada vanadele loomadele manustamisel. On ka ravimeid, mida teatud tõugudele ei tohi manustada.
  • Jälgi hoolikalt, et loomale manustatava ravimi annus oleks õige, looma kehamassi arvestav.
    • Manustades soovitatavast annusest väiksema koguse, ei ole see mitte kokkuhoid, vaid ravimi toime kestab lubatust lühemat aega.
    • Soovituslikult suurem kogus võib samas olla loomale mürgine.
  • Järgi täpselt loomaarsti poolt määratud ravikuuri pikkust, eriti oluline on see antibiootikumide puhul.
  • Kui pärast ravi alustamist ei toimu looma tervislikus seisundis paari päeva jooksul paranemist, pea nõu oma loomaarstiga.
  • Kui loomale on määratud mitu erinevat ravimit, veendu enne ravimite andmist, kas neid tohib koos manustada. Mõned ravimid võivad samaaegsel manustamisel üksteise toimet kas ohtlikult vähendada või suurendada. Nõu saab loomaarstilt või apteekrilt.

Manustades ravimeid tiinetele ja imetavatele loomadele, tuleb samuti olla ettevaatlik, kuna on ravimeid, mis ei pruugi olla neile piisavalt ohutud. Selliseid ravimeid tohib kasutada ainult siis, kui loomaarst on need teie loomale määranud.

Tasub teada, et enamikku tablette võib küll poolitada sobiva annuse saamiseks, kuid mitmeid tablette peab andma tervelt. Tablettide osadeks jagamise juhised leiate ravimiga kaasas olevast infolehest.

  • Mõne ravimi puhul on lubatud tableti osadeks jagamine või purustamine ainult manustamise hõlbustamiseks.
  • Mitmeid suukaudseid ravimeid saab segada loomale toidu sisse.

Inimestele mõeldud ravimeid ei tohi anda oma loomale ilma loomaarstiga konsulteerimata!

  • Inimestel peamiselt valuvaigistina kasutatavad ibuprofeen, atsetüülsalitsüülhape (nn aspiriin) ja paratsetamool võivad loomadele olla eluohtlikud.
  • Samuti võivad lemmikloomadele äärmiselt ohtlikud olla inimestele näidustatud rahustid, antidepressandid, südamerohud, unerohud jne.

Oma lemmiklooma tervisemure korral pöördu esmalt nõu saamiseks loomaarsti või apteekri poole.

Millega peab loomaomanik arvestama, kui annab oma lemmikloomale ravimit? 

  • Tutvu alati pakendis oleva infolehega!
  • Inimesed, kes on ravimi mõne toimeaine või abiaine suhtes ülitundlikud, peaksid kokkupuudet veterinaarravimiga vältima või manustama seda ettevaatusega.
  • Mõned ravimid võivad põhjustada inimesel ülitundlikkust (allergiat) või mõjutada viljakust. Mõned ravimid võivad tekitada loote arenguhäireid, rasedatel on soovitatav kokkupuudet selliste ravimitega vältida.
  • Mõne ravimi ettevalmistamise või manustamise ajal tuleb kanda kummikindaid.
  • Väldi ravimi sattumist nahale, limaskestadele, silma või suhu.
  • Pärast ravimi manustamist pese käed.
  • Pärast tablettide osadeks jagamist tuleb kindlasti puhastada hoolikalt selleks kasutatud pinnad ja vahendid. 
  • Pärast täpilahuste manustamist looma nahale ei tohi seda piirkonda nii kaua puutuda kuni manustamiskoht on kuiv. Jälgi, et ka lapsed ei silitaks looma pärast ravimi manustamist.
  • Ravimkaelarihma kandvad loomad ei tohi magada inimese kaisus ega inimesega samas voodis.
  • Paikselt nahale manustatavate veterinaarravimite puhul jälgi kindlasti, et kannaksid ravimit otse kuivale  kahjustamata nahapiirkonnale, kust loom ei saa seda ära lakkuda ja veendu, et loomad ei laku teineteist pärast ravi.
  • Kui ravimi manustamise järel püsib ärritus või allergia, pöördu arsti poole ja näita talle ravimi infolehte või pakendi etiketti.

Lemmikloomade vaktsineerimine 

  • Loomi tohib vaktsineerida ainult loomaarst.
  • Vaktsineerimise sagedus ja vaktsiinide valik sõltub lemmiklooma elukeskkonnast ja riskifaktoritest, seda saab hinnata loomaarst vesteldes loomaomanikuga.
  • Koertele ja kassidele näidustatud vaktsiinid on peamiselt süstitavad. Mõnesid uuemaid vaktsiine saab koertele ja kassidele manustada ninatilkadena ja koertele suukaudselt.
  • Eestis on kohustuslik ainult marutaudivastane vaktsineerimine.
    • Ülejäänud vaktsineerimised tehakse koerale või kassile omaniku soovil.
    • Täiendav vaktsineerimiskohustus kehtib näitustel või võistlustel osalevatele ning reisivatele loomadele.
  • Vaktsineerimine on üks lihtsamaid ja efektiivsemaid meetmeid paljude ohtlike nakkushaiguste vältimiseks ning loomade tervise ja heaolu tagamiseks! Võrreldes looma ravimisel tekkivate kuludega on kulu vaktsiinidele väike.
  • Konsulteeri loomaarstiga oma lemmiklooma vaktsineerimise vajaduse üle, üheskoos loomaarstiga leiad oma lemmikule kindlasti sobivaima vaktsineerimisskeemi.
  • Ravimid osta ainult oma loomaarsti käest või apteegist!
  • Hoia ravimeid loomadele ja lastele kättesaamatus kohas!
  • Enne loomale ravimi manustamist loe hoolikalt läbi ravimiga kaasas olev infoleht!
  • Enne ravimi manustamist veendu, et annad loomale talle näidustatud ravimit!
  • Jälgi hoolikalt etteantud annust (nt tablettide poolitamine) ja ravi kestust!
  • Vaktsineeri oma lemmikloomi vastavalt vaktsineerimisskeemile!
  • Kui tekib küsimusi, pea nõu loomaarsti või apteekriga!
  • Kui oled ravimi mõne toimeaine või abiaine suhtes ülitundlik, väldi veterinaarravimiga kokkupuudet või manusta seda ettevaatlikult!
  • Pese käed pärast ravimi manustamist!
  • Igasuguse ärrituse või allergia püsimisel pöördu arsti poole ja näita talle ravimi infolehte või pakendi etiketti!
  • Kui loomal tekib kõrvaltoime, võta ühendust oma loomaarstiga! Kõrvaltoime tekkimisel endal või pereliikmel võta ühendust arstiga! 
  • Kasutamata jäänud või aegunud ravimid vii apteeki!

  • Enamik loomadele mõeldud suukaudseid ravimeid on maitsestatud.
    • Hoia neid loomadele ja lastele kättesaamatus kohas, et nad ei saaks ravimeid juhuslikult alla neelata.
    • Paljud tabletid näevad välja nagu kommid ja on seetõttu väikelastele ahvatlevad.
  • Hoia veterinaarravimeid loomadele ja lastele kättesaamatus kohas, et nad ei saaks ravimeid juhuslikult alla neelata.
    • Paljud suukaudsed veterinaarravimid on maitsestatud ning pakuvad seetõttu loomadele huvi.
    • Paljud tabletid näevad välja nagu kommid ja on seetõttu väikelastele ahvatlevad.
  • Jälgi ravimite kõlblikkusaega - ära kasuta aegunud ravimeid, sest need võivad tervisele ohtlikud olla.
  • Iga ravim vajab kindlaid säilitamistingimusi, et säiliks ravimi efektiivsus ehk ravitoime. Pakendi peal ja ravimi infolehes on kirjas:
    • millisel temperatuuril tuleb ravimit säilitada.
    • kas pärast avamist tuleb ravim panna külmkappi või hoida toatemperatuuril.
    • kas ravim on valguse suhtes tundlik ning tuleb seetõttu hoida pimedas.
  • Pakendil on ka info, kui ravim säilib avatud pakendis lühemat aega kui avamata pakendis.
    • Sel juhul kirjuta pakendile kindlasti pakendi avamise kuupäev või arvuta välja päev, milleni ravim säilib.
    • NB! Nende kahe kuupäeva segiajamise vältimiseks lisa juurde ka märge, kas see tähistab avamist või „kasuta kuni“ kuupäeva.

Kasutamata jäänud või aegunud ravimeid ei tohi ära visata kanalisatsiooni kaudu ega koos majapidamisprügiga! Vii need apteeki või kohalikku ohtlike jäätmete vastuvõtupunkti.

Ravimite jäägid ja tühjad pakendid ei tohi sattuda veekogudesse, sest need võivad olla ohtlikud kaladele ja teistele veeorganismidele.

Kõik ravimid võivad ka korrektse manustamise korral põhjustada kõrvaltoimeid, mis on enamasti siiski kerged ja mööduvad kiiresti.

Ravimi kõrvaltoime on igasugune kahjulik ja soovimatu toime, mis ilmneb pärast ravimi tavapärast kasutamist.

Siinkohal on oluline teada, et veterinaarravimi kõrvaltoimeks loetakse ka sellist kõrvaltoimet, mis avaldub inimesel pärast seda, kui ta on veterinaarravimiga kokku puutunud.

Teavita kindlasti loomaarsti:

  • kui märkad oma loomal ükskõik milliseid kõrvaltoimeid, ka neid, mida pole ravimi infolehes mainitud.
  • kui esinevad infolehes nimetatud kõrvaltoimed, kuid nende esinemissagedus ja avaldumise tugevus on suurem kui infolehel märgitud.
  • kui arvad, et veterinaarravim ei toimi.

Loomaarst saab vajadusel määrata loomale sümptomite leevendamiseks ravi ja teatada kõrvaltoimest Ravimiametile. Ka loomaomanik saab ise kõrvaltoimest Ravimiametile teada anda. Seda on mugav teha kasutades Ravimiameti kodulehel olevat veebivormi. Kõrvaltoimetest teatamine aitab saada uusi teadmisi turulolevate ravimite kohta ning muuta seega ravimite kasutamist ohutumaks.

Vastuseks on kindel EI!

Lemmikloomi ei tohi ravida inimestele mõeldud ravimitega enne loomaarstiga konsulteerimist. Meeles tuleb pidada, et kõik liigid on erinevad ja ravim, mis kindlas annuses on ohutu inimestele, võib osutuda toksiliseks loomadele. Mõned veterinaarravimid, mis on näidustatud ühele kindlale loomaliigile, nt koertele, võivad ohtlikuks osutuda teisele liigile, nt kassidele. Lemmikloomad on meist enamasti palju väiksemad ja nende organismi biokeemilised protsessid on inimese omadest paljuski erinevad. Seda tuleb loomade ravimisel arvestada, sest vastasel juhul võib loom saada mürgistuse, mis väljendub enamasti seedetrakti häiretes (võivad tekkida haavandid, soole mulgustumine), maksa ja neerude kahjustumises, raskematel juhtudel võib esineda surmajuhtumeid.

Samuti on äärmiselt oluline oma koduses majapidamises olevad ravimid hoida mitte ainult lastele, vaid ka lemmikloomadele kättesaamatus kohas. Harvad pole juhtumid, kus lemmikloomad saavad ravimipurgi oma valdusesse ning mänguhoos mõne tableti ära närivad ja alla neelavad.

Järgnevalt anname ülevaate võimalikest ohtudest, mis kaasnevad, kui otsustame oma kasse või koeri inimestel sageli kasutatavate valuvaigistitega ise ravima hakata, olgu siis põhjuseks erinevad liigeseprobleemid (nt artriit) või muud seisundid, kui meile tundub, et loomal on valu.


Ibuprofeen

Tegemist on mittesteroidsete põletikuvastaste ainete rühma kuuluva ravimiga, mis oma põletikuvastase, valuvaigistava ja palavikku alandava toime tõttu leiab laialdast kasutamist humaanmeditsiinis.

Inimestel kasutamiseks on ibuprofeen käsimüügis saadaval tablettidena ja suukaudse suspensioonina. Ibuprofeeni sisaldavad ka paikseks valu leevendamiseks näidustatud kreemid ja geelid.

Ibuprofeeni manustamine lemmikloomadele on kahjuks levinud praktika, mis võib aga väga kurvalt lõppeda. Prognoos paranemiseks sõltub loomale antud ravimi kogusest, tekkinud kliiniliste tunnuste raskusastmest ja ravi osutamise kiirusest.

Kõige sagedasemad ibuprofeeni mürgistusele viitavad tunnused lemmikloomadel on seedetrakti ärritus, haavandid, verejooksud ja neerude kahjustus. Lisaks võib esineda kesknärvisüsteemi häireid, vererõhu langust, tasakaaluhäireid, südameprobleeme ja krampe. Ibuprofeen annuses 25-125 mg/kg põhjustab koertel oksendamist, kõhulahtisust, iiveldust, isutust ja valusid kõhupiirkonnas. Annus > 175 mg/kg võib lisaks eelpool nimetatud tunnustele põhjustada veriokset ja veriroed, janu suurenemist ja sagedast urineerimist. Annuse juures > 400 mg/kg võivad loomal tekkida krambid, tasakaaluhäired, kooma ning šokk. Ibuprofeeni annuse > 600 mg/kg juures esineb juba surmajuhtumeid.

Kassidele piisab ibuprofeeni mürgistuse tekkimiseks poole väiksemast toimeaine kogusest, võrreldes koertega.


Atsetüülsalitsüülhape (Aspirin)

Atsetüülsalitsüülhappel on valuvaigistav ja palavikku alandav toime. Tuntakse veel nn südameaspiriini, mida kasutatakse profülaktilisel eesmärgil südamehaiguste riski olemasolul. Inimestel kasutamiseks on aspiriin käsimüügis saadaval tablettidena.

On teada, et atsetüülsalitsüülhapet on kasutatud koertel lühiajaliselt ägeda valu leevendamiseks. Sellise kasutamise vastunäidustusteks on hüübimishäired, hiljutine operatsioon ja samaaegne teiste ravimite kasutamine (nt kortikosteroidid).

Koerad taluvad küll atsetüülsalitsüülhapet paremini kui kassid, kuid pikaajaline kasutamine võib viia maohaavandite tekkimiseni. Uuringud on näidanud, et madalates annustes põhjustas atsetüülsalitsüülhape mao limaskesta kahjustusi 50%-l koertest pärast kahepäevast manustamist.

Kasside puhul on oluline teada, et nende organismi eripärast tingituna eritub atsetüülsalitsüülhape nende kehast pika aja vältel ja nad on selle aine toime suhtes seetõttu väga tundlikud. Annus 325 mg võib kassile olla juba surmav. Koertel võib pidada toksiliseks annuseks 400-500 mg/kg, millega võivad ilmnevad seedetraktihäired, kehatemperatuuri tõus, hingeldamine, krambid või kooma.

Atsetüülsalitsüülhappe mürgistust kassidel ja koertel iseloomustab tavaliselt depressioon, palavik, kiire ja sügav hingamine, krambid, maoärritus- ja haavandid, maksa kahjustus, hüübimishäired, kooma.

Salitsülaate on kasutatud juba antiikajast alates. Sünteesitud atsetüülsalitsüülhapet on müüdud maailmas alates 1899. aastast. Võiks eeldada, et tegemist on väga palju uuritud toimeainega, kuid selle kasutamine loomadel on siiski jäänud tagasihoidlikuks, sest kõrvaltoimete tekke risk tõuseb oluliselt, eelkõige pikemaajalisel kasutamisel (nt kroonilise haiguse valuravis).


Paratsetamool

Paratsetamoolil on valuvaigistav ja palavikku alandav toime.

Inimestel kasutamiseks on paratsetamool käsimüügis saadaval tablettidena, suukaudse suspensiooni või lahusena ja rektaalsuposiidina.

Paratsetamool on inimesele suhteliselt ohutu toimeaine. Inimestel kasutamiseks mõeldud paratsetamooli tabletis sisalduv toimeaine kogus põhjustab väiksematel lemmikloomadel tõsist mürgistust. Kassid on paratsetamooli suhtes tundlikumad kui koerad. Koertel on toksiliseks annuseks 50-100 mg/kg, kassidel aga juba alates 10 mg/kg.

Sagedasemad paratsetamooli mürgistusnähud koertel on iiveldus, oksendamine, isutus, valu kõhupiirkonnas, hingamise ja südametöö kiirenemine; suuremate annuste puhul ka methemoglobineemia (veri ei ole võimeline hapnikku kandma) ja surm. Kassidel väljendub paratsetamooli mürgistus depressiooni, oksendamise, kehatemperatuuri alanemise, hingamise pärssumise, tsüanoosi (naha ja limaskesta sinaka värvuse) ning näo ja käppade tursena. Kassidel põhjustab paratsetamool hemolüütilist aneemiat (vere punaliblede enneaegsest lagunemisest põhjustatud kehvveresust) ja surma.

Kokkuvõtlikult võib öelda, et kasside jaoks ei ole olemas ohutut paratsetamooli annust – neil ei tohi paratsetamooli üldse kasutada.  


Kokkuvõtteks

Koertele ja kassidele mõeldud ibuprofeeni, atsetüülsalitsüülhappe ja paratsetamooli preparaatidel müügilubasid ei ole.  

Meeles tuleb pidada, et inimese ainevahetus erineb loomade omast, koer ei ole inimene ja kass ei ole koer. Enne ravimi manustamist oma lemmikloomale pea kindlasti nõu loomaarstiga. Eestis on kättesaadavad mitmed spetsiaalselt lemmikloomadel kasutamiseks mõeldud valuvaigistid.

Hoia ravimid laste ja loomade eest varjatud ja kättesaamatus kohas. Mürgistuse kahtlusel pöördu viivitamatult loomaarsti poole, sest aeg on Sinu lemmiku elu päästmisel määrava tähtsusega.


Kasutatud kirjandus

Berny, P., Caloni, F., Croubels, S., Sachana, M., Vandenbroucke, V., Davanzo, F. and Guitart, R. Animal poisoning in Europe. Part 2: Companion animals. The Veterinary Journal, 2010, Volume 183, pp 255-259.

Cortinovis, C., Pizzo, F. and Caloni, F.  Poisoning of dogs and cats by drugs intended for human use. The Veterinary Journal, 2015, Volume 203, Issue 1, pp 52-58.

Ramesh C. Gupta. Aspirin and salicylates. Veterinary Toxicology. Basic and Clinical Principles, 2007, pp. 377-379.

Richardson, J. A. Management of Acetaminophen and Ibuprofen Toxicoses in Dogs and Cats. Journal of Veterinary Emergency and Critical Care, 2000 Volume 10, Issue 4, pp. 285- 291.

Sellon, R. K. Acetaminophen. /Ed. Peterson, M.E., Talcott, P.A. Small Animal Toxicology, 3rd edition, 2013, pp. 423-429.

Villar, D. et al. Ibuprofen, aspirin and acetaminophen toxicosis and treatment in dogs and cats. Veterinary and Human Toxicology, 1998 Volume 40, Issue 3, pp. 156-162.

The Merck Veterinary Manual. /Ed. Khan, S.A. Over-the-counter Nonsteroidal Anti-inflammatory Drugs. [On-line, 30.11.2015].

Nagu kõigil imetajatel, pole ka kutsikate ja kassipoegade immuunsüsteem sündides veel täielikult välja kujunenud. Kaitsvaid antikehi saavad nad emapiimast, kuid selline nn passiivne immuunsus hakkab järk-järgult langema juba loomalaste esimestel elunädalatel ja sellega seoses kaasneb oht haigestuda paljudesse tõsistesse haigustesse.

Vaktsineerimine ehk aktiivne immuniseerimine tähendab organismis aktiivse immuunsuse esilekutsumist. Vaktsineerimise käigus viiakse organismi haigustekitajate antigeene, nende vastu hakkab organism tootma kaitsvaid antikehi, mis tähendab, et tulevikus nende haigustekitajatega kokku puutudes on organism valmis end kaitsma. Oluline on teada, et immuunsus ei teki kohe pärast vaktsiini manustamist, selleks võib kuluda nädalaid. Kindlasti on vajalik regulaarselt läbi viia kordusvaktsineerimised, mis aitavad säilitada kaitsvate antikehade vajalikku taset looma organismis.

Vaktsineerimine on üks lihtsamaid, efektiivsemaid ja ohutumaid meetodeid, et ennetada lemmikloomadel paljusid ohtlikke, surmaga lõppeda võivaid nakkushaigusi. Looma vaktsineerimine on tunduvalt odavam ja tõhusam, kui hiljem kulutused nende haiguste ravile, mida oleks saanud vaktsineerimisega vältida. Vaktsineerimise sagedus ja vaktsiinide valik sõltub lemmiklooma elukeskkonnast ja riskifaktoritest, seda saab hinnata loomaarst loomaomanikuga vesteldes.

Eestis on kohustuslik ainult marutaudivastane vaktsineerimine. Ülejäänud vaktsineerimised tehakse koerale või kassile omaniku soovil. Kuid on ka erandeid, nt peab vaktsineerima lemmikloomi, kes osalevad näitustel või võistlustel. Millised konkreetsed vaktsiinid on nõutavad, teatab ürituse korraldaja. Ka reisiv loom peab olema vaktsineeritud, enne välismaale reisimist tuleb varakult välja selgitada sihtriigi nõuded vaktsineerimisele.

Mille vastu lemmikloomi vaktsineeritakse?

Koeri on Eestis võimalik vaktsineerida: marutaudi, koerte herpesviiruse, koerte katku, koerte nakkava hepatiidi, koerte parvoviiruse, koerte paragripiviiruse ja Bordetella bronciseptica poolt põhjustatud ülemiste hingamisteede infektsioonide vastu, erinevate Leptospira ja Borrelia liikide põhjustatud infektsioonide vältimiseks; Microsporum canis’e põhjustatud nahamükooside kliiniliste tunnuste vähendamiseks. Registreeritud on vaktsiinid vähendamaks haiguse raskust kokkupuutel parasiidi Leishmania infantum’iga.

Kasse on Eestis võimalik vaktsineerida: marutaudi, kasside panleukopeenia, kasside parvoviiruse, kasside kalitsiviiruse, kasside viirusliku rinotrahheiidi, kasside leukeemia vastu; Bordetella bronchiseptica ja Chlamydophila felis´e põhjustatud infektsioonide vältimiseks; Microsporum canis’e põhjustatud nahamükooside kliiniliste tunnuste vähendamiseks.

Lemmikloomade vaktsineerimisel on kasutusel nii elusvaktsiinid kui ka inaktiveeritud vaktsiinid, sealhulgas viirusvaktsiinid, baktervaktsiinid, seenevastased vaktsiinid ja parasiitide vastased vaktsiinid. Elusvaktsiinid sisaldavad elusaid nõrgestatud mikroorganisme, mis annavad immuunsüsteemile piisavalt infot antikehade tootmiseks, kuid ei põhjusta haigestumist. Inaktiveeritud vaktsiinid sisaldavad surmatud haigustekitajaid. Sageli sisaldavad vaktsiinid mitut komponenti, tegemist on nn kompleksvaktsiinidega.

Koertele ja kassidele näidustatud vaktsiinid on peamiselt süstitavad. Mõnesid uuemaid vaktsiine saab koertele ja kassidele manustada ninatilkadena ja koertele suukaudselt.

Eristatakse tuumikvaktsiine (vaktsineerida on soovitatav kõik lemmikloomad, tegemist on tõsiste, eluohtlike ja ülemaailmse levikuga haigustega) ja mitte-tuumikvaktsiine (vaktsineerimise vajadus sõltub konkreetsest loomast, tema elukeskkonnast jne).

  • Koerte tuumikvaktsiinid: marutaudi, koerte katku, parvoviiruse ja viirusliku hepatiidi vastased vaktsiinid.
  • Koerte mitte–tuumikvaktsiinid: koerte paragripiviiruse, kennelköha ja leptospiroosi vastased vaktsiinid.
  • Kasside tuumikvaktsiinid: marutaudi, viirusliku rinotrahheiidi, kalitsiviroosi ja panleukopeenia ehk kassikatku vastased vaktsiinid.
  • Kasside mitte–tuumikvaktsiinid: kasside leukeemia viiruse ja kasside immuunpuudulikkuse viiruse vastane vaktsiin.
  • Kutsikate vaktsineerimist alustatakse tavaliselt 6-8 nädala vanuses.
  • Soovituslik vanus kassipoja esimeseks vaktsineerimiseks on kaheksa nädalat.

Ülemaailmne Väikeloomaarstide Assotsiatsioon (WSAVA) on välja töötanud soovitused lemmikloomade vaktsineerimiseks, loe lähemalt siit. Eestis on lubatud kasutada ravimeid, millele Eesti või Euroopa Ravimiamet on väljastanud müügiloa, mis kinnitab, et ravim on efektiivne, ohutu ja kvaliteetne. Infot vaktsiinide ja teiste ravimite kohta saab vaadata Ravimiregistrist. Ravimiameti koostatud ülevaadet veterinaarvaktsiinide kasutamisest Eestis aastatel 2006–2018 saate lugeda siit.

Marutaudivastane vaktsineerimine

Marutaud on nakkushaigus, mis lõpeb alati looma surmaga, sellesse ei tohiks ükski loomaomanik kergekäeliselt suhtuda. Haigusesse võivad nakatuda erinevad loomaliigid, ka inimene ise. Marutaudi levimus riigiti on erinev. Tänu kogu Eesti territooriumil läbi viidud metsloomade suukaudsele marutaudivastasele vaktsineerimisele sai Eesti 2013. aastal ametlikult marutaudivabaks maaks, kuid võttes arvesse meie geograafilist asukohta, oleme ja jääme me püsivalt marutaudist ohustatud maaks. Tänapäeval reisivad lemmikloomad palju, samuti ei tunne metsloomad riigipiire, nt meie naaberriigis, Venemaal on haigustekitaja laialt levinud.

Eestis on KOHUSTUSLIK koeri ja kasse marutaudi vastu vaktsineerida kui iga 2 aasta möödumisel viimasest vaktsineerimisest (vt Marutaudi tõrje eeskiri)! Loomaarst annab täpsemad soovitused vastavalt kasutatava vaktsiini omadustele.

Võimalikud vaktsineerimise kõrvaltoimed

Vaktsineerimise järel võivad loomadel tekkida kõrvaltoimed, mis enamasti on kergekujulised ja mööduvad kiiresti. Näiteks võib pärast vaktsiini manustamist süstekohal täheldada paikseid reaktsioone, nt mööduv turse ja valulikkus. Harvadel juhtudel võivad tekkida seedetraktihäired (kõhulahtisus ja oksendamine või isutus) ja aktiivsuse vähenemine. Samuti võib kehatemperatuur ajutiselt tõusta. Harva võib esineda ülitundlikkusreaktsioone. Kui vaktsineerimise või mingi muu ravimi manustamise järgselt tekivad lemmikloomal kõrvaltoimed, võtke ühendust veterinaararstiga, kes määrab vajadusel täiendava ravi ja teatab kõrvaltoimest Ravimiametile. Kõrvaltoimest võib Ravimiametile teatada ka loomaomanik ise. Seda on mugav teha Ravimiameti kodulehe veebivormi kasutades.

Vaktsineerimise meelespea!

  • Loomi tohib vaktsineerida ainult loomaarst, loomaomanikule vaktsiine ei väljastata!
  • Selleks, et vaktsineerimise järgselt tekiks looma organismis hea immuunvastus, tuleb vähemalt 10-14 päeva enne vaktsineerimist teha loomadele parasiiditõrje (anda „ussirohtu“). Jälgi, et ravim oleks näidustatud loomaliigil kasutamiseks ja annus vastaks looma kehamassile!
  • Vaktsineeritakse ainult tervet lemmiklooma, sest haige organism ei suuda toota immuunsuse tekkeks piisavalt antikehi. Loomaarst peab enne vaktsineerimist looma põhjalikult läbi vaatama.
  • Looma on soovitatav vaktsineerida loomakliinikus, et lemmiklooma tervist oleks vaktsineerimise järgselt võimalik jälgida. Samuti peab olema tagatud vaktsiinide korrektne säilitamine.
  • Kõik vaktsineerimised kantakse lemmiklooma passi või vaktsineerimistunnistusele, kirja pannakse vaktsineerimise kuupäev, manustatud vaktsiin ja järgmise vaktsineerimise kuupäev. Samuti kinnitab loomaarst oma allkirjaga, et on looma korrektselt vaktsineerinud.
  • Korrapärane vaktsineerimine aitab meil püsida marutaudivaba riigina ja loodetavasti jäävad koerte katku juhtumid jätkuvalt vaid üksikjuhtudeks.
  • Vaktsineeritud loomad võivad elusviiruse vaktsiinitüvesid teatud aja jooksul eritada, kuid nende tüvede madala patogeensuse (patogeeni võime põhjustada looma haigestumist) tõttu ei tule vaktsineeritud loomi hoida vaktsineerimata loomadest eraldi ja välistatud on ka vaktsiinist nakkuse saamine.
  • Vaktsineerimine on üks lihtsamaid ja efektiivsemaid meetmeid paljude ohtlike haiguste vältimiseks ning loomade tervise ja heaolu tagamiseks. Kulu vaktsiinidele on väike, võrreldes looma ravimisel tekkivate kuludega.
  • Vaktsineerimata jätmise korral on oht tõsiseks terviserikkeks palju suurem, kui risk vaktsiini tõsise kõrvaltoime tekkimiseks.
  • Lemmiklooma vaktsineerimine aitab vältida loomalt inimesele üle kanduvate haiguste (nt marutaud, leptospiroos) levikut.
  • Ära jäta oma lemmikloomi vaktsineerimata! Konsulteeri loomaarstiga oma lemmiklooma vaktsineerimise vajaduse üle, üheskoos loomaarstiga leiate kindlasti sobivaima vaktsineerimisskeemi.

Eestis esineb peamiselt kahte liiki puuke – võsapuuk (Ixodes ricinus) ja laanepuuk (Ixodes persulcatus). Nende aktiivseim tegutsemisperiood on meie kliimas aprillist oktoobrini.

Puugid on eriti ohtlikud koertele, sest nad võivad levitada mitmeid haigusi, millest Euroopas levinumateks on puukborrelioos, babesioos, erlihhioos ja anaplasmoos.

Kassid haigestuvad puugihaigustesse harva, neid võivad ohustada puukide poolt siirutatavad haigused – borrelioos, hemobartonelloos ja tulareemia. Nende haiguste kliinilised sümptomid on enamasti mittespetsiifilised, mistõttu on neid keeruline diagnoosida ning need võivad lemmikloomadele tõsiseid tervisemuresid põhjustada. Üks ja sama puuk võib samal ajal levitada mitut erinevat haigust.

Kuidas lemmikloomi puukide eest kaitsta? Milline puugitõrjevahend valida? 

Regulaarne kontroll – puugirohkel ajal tuleb lemmiklooma karvkate pärast igat jalutuskäiku üle kontrollida ja leitud puugid kiiresti eemaldada.

Kasutada puugitõrjevahendit – see on tõhusaim viis lemmiklooma kaitsmiseks puukide poolt levitatavate ohtlike haiguste eest. Puukide ennetamiseks koertel, kassidel ja tuhkrutel on võimalik kasutada mitmeid ravimeid. Ravimid erinevad toimeaine, manustamisviisi ja toime kestuse poolest. Saadaval on nii käsimüügiravimeid kui ka retseptiravimeid, neid saab loomale välja kirjutada loomaarst. Ravimid, mis toimivad puukide vastu, sobivad sageli ka mitmete teiste välis- ja siseparasiitide tõrjeks.

Täpilahused

  • Tegemist on väikestesse pipettidesse pakendatud lahustega, mida on lihtne manustada otse looma nahale turja piirkonnas.
  • Püsiv surmav toime puukide vastu kestab kuni neli nädalat. Sõltuvalt ravimist võivad täpilahused puukide suhtes omada lisaks ka peletavat toimet.
  • Tegemist on enamasti käsimüügiravimitega ja loomaomanikele kergesti kättesaadavad.
  • Tähelepanelikult tuleks jälgida, kas tegemist on koertele või kassidele näidustatud ravimiga. Mitmed ravimid on näidustatud ainult koertel kasutamiseks ja on kassidele mürgised. Kassidele ja tuhkrutele äärmiselt ohtlik toimeaine on permetriin. Loe rohkem järgmisest peatükist (järgmine menüüsakk).
  • Täpilahuse manustamise järel ei tohi manustamiskohta katsuda enne, kui see on korralikult ära kuivanud. Jälgige, et ka lapsed pärast ravimi manustamist looma ei silitaks.
  • Kui loomadel lastakse ujuda või pestakse neid sageli, lüheneb ravimi toimeaeg ja ravimit tuleks kasutada sagedamini.

Ravimkaelarihmad

  • Tekitavad puukide vastu püsiva surmava ning peletava toime. Eritavad puuke halvavat ainet ja parasiit pole võimeline looma karvkatte külge kinnituma. Puuk ei saa alustada toitumist ega loomale haigustekitajaid levitada.
  • Kõige pikema toimeajaga, toime puukide vastu võib sõltuvalt ravimist kesta 2-8 kuud.
  • Käsimüügiravimid.
  • Mõned ravimkaelarihmad ei sobi kasutamiseks, kui loomaga käiakse ujumas ja teda pestakse, kuna rihmade tõhusus veega kokkupuutel võib väheneda.
  • Kõigile lemmikloomadele ei pruugi kaelarihm sobida, kuna loom võib osutuda toimeaine suhtes ülitundlikuks ning rihma kandmine võib tekitada nahaärritust või -põletikku.
  • Tiinetel ja imetavatel loomadel ei soovitata ravimkaelarihma kasutada.
  • Loomad, kellele on paigaldatud ravimkaelarihm, ei tohi magada inimesega samas voodis, eriti puudutab see lapsi, kuna ravimkaelarihmas sisalduvad toimeained võivad olla ohtlikud. 
  • Loomaomanik peab arvestama ka enda lõhnatundlikkusega, sest osad ravimkaelarihmad on väga tugeva spetsiifilise lõhnaga.

Tabletid

  • Kõige uuemad puugivastased ravimid, on näidustatud koertele ning saadaval närimistablettidena, need on näidustatud kasutamiseks nii koertel kui ka kassidel.
  • Retseptiravimid.
  • Sobivad hästi koertele, kellele muud kaitsevahendid ei sobi või kes käivad tihti ujumas. Ei välista puugihammustust, vaid tekitavad loomale sisemise kaitse ehk puugi imemisprotsess on väga lühiajaline ja puugile ebaefektiivne.
  • Ühe manustamiskorraga kestab puuke surmav toime kuni ühe kuu jooksul.
  • Tableti kasutamise järel saab loomale kohe ka pai teha, sest nahapinnal ja karvkattes ei ole toksilisi aineid, mis inimesele ohtlikud võiksid olla.

Soovitusi loomaomanikule

  • Enne puugivastase ravimi manustamist oma lemmikloomale tutvu põhjalikult ravimi pakendis oleva infolehega ning veendu, et ravim on sinu lemmikloomale näidustatud ja ohutu. Kui kahtled milleski, pea nõu loomaarsti või apteekriga, kes aitavad sobivaima ravimi välja valida.
  • Veterinaarravimite kohta leiab infot kergesti ravimiregistrist.
  • Loomadele mõeldud ravimid on liigispetsiifilised ning neid ei tohi kasutada inimestel! Ravimid, mis on näidustatud koertele, võivad kassidele, küülikutele ja tuhkrutele toksilised olla.
  • Jälgi hoolikalt, et loomale manustatava ravimi annus oleks õige, looma kehamassi arvestav. Manustades soovitatavast annusest väiksema annuse, ei ole see mitte kokkuhoid, vaid ravimi toime kestab lubatust lühemat aega. Samas võib suurem kogus olla loomale mürgine.
  • Puugitõrje preparaadid võivad inimestele ohtlikud olla! Nt täpilahuse manustamise järgselt ei tohi manustamiskohta katsuda enne, kui see on korralikult ära kuivanud. Jälgige, et ka lapsed pärast ravimi manustamist looma ei silitaks. Loomad, kellele on paigaldatud ravimkaelarihm, ei tohi magada inimesega samas voodis.
  • Puugitõrjet tuleb teha kõigile pere lemmikloomadele samal ajal.
  • Mõned toimeained võivad olla ohtlikud ka kaladele ja teistele veeorganismidele, seetõttu ei tohi ravitud koeri lubada veekogudesse enne, kui ravimi manustamisest on möödunud vähemalt 48 tundi.
  • Juhul, kui lemmikloomal on tekkinud ravi kasutamise järel kõrvaltoime, siis tuleb kindlasti teavitada sellest loomaarsti ning järgmine kord saab valida teise toimeaine või ravimvormiga ravimi. Kõrvaltoimest saab Ravimiametile teatada ka loomaomanik ise. Seda on mugav teha Ravimiameti kodulehe veebivormi kasutades.

Täpilahuste (spot-on solution) kasutamine lemmikloomadel kirbu- ja/või puuginakkuste raviks ja profülaktikaks on muutunud üha populaarsemaks. Tegemist on väikestesse pipettidesse pakendatud erinevas kontsentratsioonis erinevaid toimeaineid sisaldavate lahustega, mida on lihtne manustada otse looma nahale. Sõltuvalt looma suurusest kantakse täpilahuseid turjapiirkonda või piki seljajoont turjast kuni sabajuureni, lahus jaotub kiiresti üle kogu looma kehapinna, kuid ravimi süsteemne imendumine on vähene. Täpilahused on müügil käsimüügiravimitena ning seetõttu loomaomanikele kergesti kättesaadavad. Nende hulgas on mitmeid preparaate, mis on näidustatud ainult koertel kasutamiseks ja on kassidele mürgised. Kassidele on ohtlikud ravimid, mis sisaldavad toimeainet permetriin. Permetriini mürgistusi esineb kassidel kahjuks sageli.

Permetriini sisaldavate ravimite pakendil ning pakendi infolehes on kirjas hoiatus „See ravim on kassidele toksiline“, kuid see võib loomaomanikul mingil põhjusel märkamata jääda või eiratakse seda teadlikult. Kass võib mürgistuse saada ka teisese kontakti kaudu, näiteks kokkupuutes koeraga, kellele on hiljuti ravimit manustatud. Seetõttu soovitatakse hoida kasse vähemalt 72 tundi eraldi koertest, kellele on manustatud permetriini sisaldavat ravimit.

Permetriini ohtlikkus kassidele

Permetriin on tõhus insektitsiid, mis on samas ohutu enamikele imetajatele, välja arvatud kassidele. Permetriini sisaldavaid veterinaarravimeid ei tohi kassidel kasutada. Kasside füsioloogilise omapära tõttu ei ole nad võimelised permetriini metaboliseerima. Kassidele ohtlikus kontsentratsioonis sisaldavad permetriini täpilahused. Tooted, mis sisaldavad permetriini madalas kontsentratsioonis (0,05 – 0,1%), näiteks putukatõrjeks kasutatavad aerosoolid ja suitsuküünlad, kassidele ohtlikud ei ole. Permetriini toksiline annus kassidele on nahale manustades 100 mg/kg. Näiteks tekitab 1 ml täpilahuse, mis sisaldab 45% permetriini, manustamine 4,5 kg kaaluvale kassile tugeva mürgistuse.

Koertele on permetriini sisaldavad ravimid üldjuhul ohutud ja välisparasiitide tõrjel tõhusad, kui neid kasutada vastavalt tootja juhistele, samuti on kõrvaltoimete risk suhteliselt madal.

Permetriini mürgistuse nähud kassidel

Sageli märgatakse kassidel esimesi mürgistuse nähte juba mõne tunni möödudes manustamise/kokkupuute järgselt, samas võib nähtude väljakujunemine aega võtta kuni 72 tundi, sõltudes konkreetsest preparaadist, annusest ja sellest, kuidas on kokkupuude toimunud (otsene nahakontakt, sissehingamine, suukaudne või teisene kokkupuude). Üldiselt on kassipojad tundlikumad ning neil tekkivad mürgistuse nähud on raskekujulisemad. Kergekujulise mürgistuse korral võib kassil täheldada ebaloomulikku käppade tõstmist liikumisel, kõrvade tõmblusi, nahaaluste lihaste kontrollimatuid kokkutõmbeid kõhupiirkonnas. Ravimiga kokku puutunud karvkatte lakkumine võib suurendada süljeeritust ning tekitada oksendamist. Ägeda mürgistuse korral tekivad loomal tugevad lihasvärinad, krambid ja depressioon.


Kõige sagedamini esinevad mürgistuse nähud:

  • Koordinatsioonihäired (tuikumine, komistamine)
  • Hüperreaktiivsus (normaalsest tugevam reageerimine välistele stiimulitele)
  • Lihasvärinad
  • Puutetundlikkuse häired
  • Letargia, väsimus
  • Süljeerituse suurenemine
  • Isutus
  • Oksendamine
  • Kõhulahtisus
  • Uriinipidamatus
  • Silmapupillide laienemine

Kergematel mürgistusjuhtudel on prognoos tervistumiseks hea. Ka ägedatel juhtudel võivad ellujäämise võimalused head olla, kuid seda ainult juhul, kui raviga alustatakse kiiresti. Permetriinil puudub spetsiifiline antidoot, seetõttu on ravi peamiselt sümptomaatiline. Tavaliselt võtab tervistumine aega 2 kuni 3 päeva. Umbes 10% mürgistusjuhtudest võivad lõppeda looma surmaga.

Soovitused loomaomanikule

Enne ravimi manustamist oma lemmikloomale tutvu kindlasti ravimi pakendi infolehega ning veendu, et ravim on sinu lemmikloomale näidustatud ja ohutu ning kui milleski kahtled, pea nõu loomaarsti või apteekriga. Selleks, et vältida kasside juhuslikku kokkupuudet permetriini sisaldavate preparaatidega, hoia ravitud koerad pärast ravimi manustamist kassidest eraldi vähemalt 72 tundi. Kui kass on siiski ravimiga kokku puutunud, pöördu kiiresti professionaalse abi saamiseks loomaarsti poole. Õigeaegne diagnoos ja kiire ravi on väga olulised, vähendamaks looma kannatusi ja parandamaks ellujäämise võimalusi. Permetriin on ohtlik ka kaladele ja teistele veeorganismidele, seetõttu ei tohi ravitud koeri lubada veekogudesse enne, kui ravimi manustamisest on möödunud vähemalt 48 tundi.

Viimati uuendatud: 21.04.2022