Valgustundlikkus tekib siis, kui ravimi toimeaine või selle laguprodukt reageerib nahas ultraviolettkiirguse (UV-kiirguse) või nähtava valgusega. Selle tagajärjel võib nahale tekkida tugev punetus, põletustunne, turse, villid või sügelev lööve.
Ravimitest põhjustatud valgustundlikkusreaktsioone on peamiselt kahte tüüpi: fototoksilised ja fotoallergilised.
Fototoksiline reaktsioon on neist sagedasem ja meenutab tugevat päikesepõletust. Reaktsioon tekib siis, kui ravim või selle laguprodukt neelab UV-kiirgust ning selle tulemusena saavad naharakud kahjustada. Sümptomid võivad ilmneda juba mõne minuti kuni mõne tunni jooksul pärast päikese käes viibimist. Tavaliselt tekib reaktsioon just päikesele avatud nahal – näiteks näol, kaelal, käsivartel või säärtel. Nahk võib tugevalt punetada, kipitada, tursuda ning raskematel juhtudel võivad tekkida villid.
Fotoallergiline reaktsioon on harvem ja selle tekkes osaleb immuunsüsteem. UV-kiirguse toimel muutub ravim või selle laguprodukt organismi jaoks selliselt, et immuunsüsteem hakkab sellele reageerima. Erinevalt fototoksilisest reaktsioonist ei teki sümptomid tavaliselt kohe, vaid ühe kuni kolme päeva jooksul. Iseloomulik on sügelev ja ketendav, ekseemi meenutav lööve, mis võib levida ka piirkondadesse, mis ei olnud otseselt päikele avatud.
Millised ravimid võivad valgustundlikkust põhjustada?
Valgustundlikkust võivad kõrvaltoimena põhjustada mitmed üsna tavapärased ravimid. Kuigi reaktsioon ei teki kõigil nende ravimite kasutajatel, tasub ravi ajal siiski teada, kas päikese käes viibimisega kaasneb täiendav risk.
Selliste ravimite hulka kuuluvad näiteks mõned antibiootikumid, sealhulgas doksütsükliin ning fluorokinoloonide rühma kuuluvad tsiprofloksatsiin, levofloksatsiin, ofloksatsiin ja moksifloksatsiin. Valgustundlikkust võivad põhjustada ka mõned seenevastased ravimid, näiteks griseofulviin ja vorikonasool.
Samuti esineb seda kõrvaltoimet teatud südame- ja veresoonkonnahaiguste ravimitel, näiteks amiodaroonil, hüdroklorotiasiidil ja furosemiidil. Harvem võib valgustundlikkust esineda ka mõne statiini kasutamisel.
Valu- ja põletikuvastastest ravimitest on valgustundlikkusega seostatud näiteks ketoprofeeni, naprokseeni ja piroksikaami. Risk on väiksem ibuprofeeni ja diklofenaki kasutamisel.
Päikesega tuleb arvestada ka mõne nahahaiguste raviks kasutatava ravimiga. Näiteks isotretinoiin ja atsitretiin võivad muuta naha UV-kiirguse suhtes tundlikumaks. Valgustundlikkust võivad põhjustada ka mõned psüühikahäirete (nt kloorpromasiin) ja diabeedi (nt glimepiriid) ravimid.
Lisaks tuleb ettevaatlik olla naistepuna sisaldavate preparaatidega, millega on suurem oht päikesepõletuse ja pigmentatsioonimuutuste tekkeks.
Ka nahale määritav ravim võib päikesega reageerida
Valgustundlikkus ei puuduta ainult tablette või süste. Seda võivad põhjustada ka nahale kantavad ravimid, näiteks ketoprofeeni või diklofenakki sisaldavad geelid, samuti mõned paiksed retinoidid ja fluorouratsiil.
Sellisel juhul võib reaktsioon tekkida eelkõige selles piirkonnas, kuhu ravimit on määritud. Seetõttu tasub ka paikse ravimi puhul pakendi infolehest üle vaadata, kas ravitavat nahapiirkonda tuleb päikese eest kaitsta ja kui kaua seda teha.
Mõne ravimi toime võib püsida ka pärast ravi lõppu
Kui kaua tuleb päikesega ettevaatlik olla, sõltub konkreetsest ravimist. Mõnel juhul piisab sellest, kui tugevat päikest välditakse ravi ajal, kuid mõne ravimi puhul tuleb seda teha ka mitu kuud pärast ravi lõpetamist.
Hea näide on amiodaroon, mida kasutatakse südame rütmihäirete raviks. Selle ravimi kasutamisel võib tundlikkus päikesevalguse suhtes püsida veel mitu kuud pärast ravi lõpetamist. Tavaliselt väljendub reaktsioon päikesele avatud naha kipituse, põletustunde ja punetusena, kuid tekkida võivad ka tugevamad reaktsioonid koos villidega.
Eraldi tähelepanu vajab ka vererõhuravim hüdroklorotiasiid. Selle pikaajalist kasutamist on seostatud suurenenud mittemelanoomse nahavähi riskiga. Ravimi kasutajatel soovitatakse nahka regulaarselt kontrollida, piirata liigset kokkupuudet päikese- ja UV-kiirgusega ning kasutada päikese käes viibides sobivat kaitset. Uutest või muutunud nahakolletest tuleks arstile teada anda.
Kuidas ennast kaitsta?
Kui ravimi pakendi infolehes on märgitud, et see võib põhjustada valgustundlikkust, tasub vältida pikemat viibimist tugeva päikese käes ning solaariumi ja muud kunstlikku UV-kiirgust. Kaitsta tuleks ka silmi. Päikese käes viibides aitab nahka kaitsta kattev riietus ning katmata nahal tuleks kasutada piisava kaitsefaktoriga päikesekaitsevahendit.
Seejuures ei tasu eeldada, et päikesekreem annab täieliku kaitse. Kui ravim suurendab naha valgustundlikkust, on oluline vähendada ka otsest kokkupuudet tugeva päikesega.
Kuna soovitused võivad ravimiti erineda, tasub enne ravimi kasutamist lugeda pakendi infolehte. Sealt leiab teabe ka selle kohta, kas päikest tuleb vältida üksnes ravi ajal või veel mõnda aega pärast ravi lõppu.
Mida teha, kui nahareaktsioon tekib?
Kui ravimi kasutamise ajal tekib pärast päikese käes viibimist tugev punetus, põletustunne, turse, villid või sügelev lööve, tuleks nahka edasise päikesevalguse eest kaitsta.
Edasine tegevus sõltub kasutatavast ravimist ja reaktsiooni raskusest. Ravimi kasutamist ei tasu omal käel lõpetada, vaid nõu tuleks küsida arstilt või apteekrilt. Tugeva või ulatusliku nahareaktsiooni korral tuleb pöörduda arsti poole.
Enamasti taandub reaktsioon pärast seda, kui nahk ei puutu enam kokku seda vallandava UV-kiirgusega. Mõnikord võib nahale jääda põletikujärgne tumedam pigmentatsioon. Harvadel juhtudel võib fotoallergilise reaktsiooni järel valgustundlikkus püsida pikemat aega.
Kui kasutad ravimeid ja plaanid pikemalt päikese käes viibida, tasub seega enne üle vaadata, kas ravimiga kaasneb valgustundlikkuse risk. Selle kohta leiab teavet ravimi pakendi infolehest (digitaalsel kujul leitav ka Ravimiregistrist) ning nõu saab küsida ka apteekrilt või arstilt.
Allikad: DermNet, ravimite omaduste kokkuvõtted (www.ravimiregister.ee) .
Loomise kuupäev: 11.08.2026
