Muudatuse kohaselt on edaspidi hankimise eest vastutava või pädeva isiku kohustuseks hinnata, kas Trichomonas vaginalis’e uuringu tegemine on alati nõutav, kui sugurakud on sisse toodud sellisest riigist, kus Trichomonas vaginalis’e uuringu tegemine ei ole kohustuslik. Kuigi Eestis on Trichomonas vaginalis’e uuring sugurakkude doonoritel (sh partnerannetuste korral) kohustuslik, ei ole see näiteks enamikes Euroopa Liidu liikmesriikides tulenevalt riikide erinevast epidemioloogilisest taustast nõutav. Senikehtinud sõnastus aga ei eristanud Trichomonas vaginalis’e uuringu nõutavusel, kas sugurakud on hangitud Eestist või mõnest teisest riigist. Seetõttu ei olnud praktikas teistest riikidest sisseveetavate sugurakkude hankijatel ja käitlejatel sageli võimalik Trichomonas vaginalis’e uuringutulemusi sisaldavat analüüsisertifikaati saada, mis omakorda takistas sugurakkude kättesaadavust.
Nüüdsest tuleb hankimise eest vastutaval või pädeval isikul hinnata, lähtudes muu hulgas nii lähteriigi epidemioloogilisest olukorrast ja kehtestatud nõuetest, kas sisseveetavate sugurakkude puhul on Trichomonas vaginalis’e uuring vajalik või mitte.
